Looduslik savipulber - igal värvil oma lugu

Roheline, valge, punane, oranž, kollane, sinakashall – iga toon peegeldab konkreetset geoloogilist lugu, ning kui mõistad, mis seda põhjustab, saad kasutada värvi esimese vihjena savi mineraalse koostise ja omaduste kohta.

Kust savi pärineb?

Savi saab alguse tahketest kivimitest – graniidist, basaldist, kildakivist või vulkaanilisest tuhast. Vihm imbub kivimisse, tuul kulutab seda, temperatuuride vaheldumine tekitab praod ja murendab. Aja jooksul puruneb kivim aina peenemateks osakesteks. Nii sünnibki savi – vee ja aja poolt ümber kujundatud kivim.

Miks on savi mineraalirikas?

Kivimid sisaldavad looduslikult mitmesuguseid mineraalseid elemente – ränidioksiidi, alumiiniumi, rauda, magneesiumi, kaltsiumi, kaaliumi, naatriumi ning mikroelemente nagu tsink, vask ja mangaan. Kui vesi imbub läbi kivimi, lahustab see neid elemente, viib need endaga kaasa ja jaotab ümber. Nii kujuneb savi looduslike mineraalide kontsentraadiks.

Mis annab savile värvi?

„Puhas” savi on peaaegu valge või läbipaistev, kuid moodustumisel kogub see mineraalseid elemente, mis annavad talle värvi.

Raud on võtmetegur, mis käitub erinevalt sõltuvalt sellest, kas savi tekkimise ajal on hapnikule ligipääs või mitte.

Kui savi puutub kokku õhuga, annab raud sellele soojad toonid – punased, oranžid ja kollased. Sellised soojatoonilised savid tekivad tavaliselt hapnikurikastes, sageli kuivades või soojades oludes. Vee all või sügaval maa sees, kus hapnikku on vähe, jääb raud teistsugusesse olekusse ning annab savile külmemaid värve – rohelisi, sinakashalle ja halle. See on iseloomulik merepõhjas või niisketes keskkondades moodustunud savile.

Orgaanilised ained, mida leidub rohkelt taimestiku või setete poolest rikastes paikades, toimivad filtrina ja muudavad savi tumedamaks – pruuniks, halliks või mustaks. Mangaan, mida leidub küll vähesel määral, lisab lillakaid toone, samas kui vask värvib savi roheliseks või sinakasroheliseks.

Kui savi keskkond muutub – näiteks kui roheline savi aja jooksul õhuga kokku puutub – võib see tasapisi oksüdeeruda ja omandada soojemaid toone.

Savi värvus peegeldab ka tasakaalu sisalduvate elementide (nagu raud, mangaan jt) ja selle tekkimise looduslike tingimuste (kliima, vee hulk, hapnikutase) vahel.

Soojas ja niiskes kliimas liigub vesi aktiivselt, uhub kivimit tugevalt ning raud oksüdeerub kergesti ja annab savile punakaid, kollakaid või ookrikarva toone. Parasvöötmes kulgeb muutumine aeglasemalt ja ühtlasemalt, mineraalid säilivad paremini ning savi on sageli roheka, beeži või halli värvusega.

Savi valimine värvi järgi 

Värv viitab savi mineraalsele koostisele ja käitumisele, mitte ainult selle välimusele.

Rohelised savid moodustuvad vähese hapnikuga keskkondades ja säilitavad tavaliselt mineraalirikka koostise, sealhulgas magneesiumi ning smektiit-tüüpi savidele (nt montmorilloniit) omaseid elemente. Neil on tugev katioonivahetus- ja imamisvõime ning neid kasutatakse tihti, kui nahk vajab põhjalikku puhastamist.

Valge savi moodustumisel on vesi eemaldanud suure osa algsest mineraalisisaldusest. See annab tagasihoidliku koostise väga madala rauasisaldusega, mistõttu on kaoliin igal nahatüübil hästi talutav ja sobib nii kuiva kui ka tundliku naha hoolduseks.

Oranžid ja punakad savid on rikkad oksüdeerunud raua poolest ning tekivad hästi hapnikurohkes keskkonnas. Nende soojad ja erksad toonid läbi aegade olnud populaarsed jume värskendajad.

Üldreeglina on rohelised savid on kõige mineraalirikkalikumad ja aktiivsemad, valged savid kõige leebemad, punased ja kollased savid intensiivselt toonivad tänu oma rauasisaldusele.